Sügis

Sügisel siiski veel paistab päike,

kuid ikkagi närtsib lilleke väike.

Lehed ka langenud on puul,

lõbus sügisene vile on ka juba suul

Kõik, kõik on uus Septembrikuus:) Ja no nii on. Kohati ma tunnen, et seda kõike on minu jaoks liiga palju. Oma kõige kallima lasteaeda minek oli hoopiski mulle raske, mitte lapsele. Üldse ei taha leppida, et ta on juba nii suureks kasvanud ja peab sisenema siia "pärismaailma". Õnneks ta ise on väga rahul, muidu ma teda ei raatsikski veel panna. Nii harjumatu on kodus olla, nii vaikne. Lisaks sellele astusin ka ise siia samasse, Kuressaare Ametikooli, eks näib kuidas tundub. Tööle enam nii väga ei tahagi ja ega pole minna ka suurt kuhugi. Sellest igavusest on juba ajusid liigutatud ja kes teab, võibolla tuleb ise miskit ära teha:) või noh aidata mehel teha. Igatahes, ma juba nii ootan millal lehed värviliseks lähevad ja vihm iga õhtu aknale koputab, siis on ennast kõige parem õhtul kamina ja teleka ees kerra keerata ja telkut vaadata. Nii hea on niimoodi nurruda koos kõige kallimatega. Sellistel hetkedel mõtled, et kõik mida eluks vajad on olemas ja see on hea tunne. Muidu on minuga nagu on, tahan seda, mida mul pole ja sinna, kus mind pole jne.